Leivategu ja autosõidu eksam on säärased asjad, mis reeglina esimese korraga välja ei tule.

Aga ma olen selle reegli igat pidi murdnud.

Niisiis, ärkasin koos kuke ja koiduga ja roomasin “leivaastjat” tarides köögi poole. Isand Juuretis oli võimsalt hoos.

Lisasin segule veel umbes 800g rukkijahu ning 200g nisujahu. Maitsestasin 250g suhkru ja 6tl soolaga. Sõtkusin õrnalt läbi, kuniks segu oli ühtlane ja hakkas pisut vastu. Õige hetk järgmise leivateo jaoks võtta juuretist. Too isand istub mul hetkel külmkapis ja kehtib nii umbes kaks nädalat.

Järgnevalt tuli miskit omamoodi teha, ning traditsioonide kohaselt sai taignasegule lisatud ka peotäis köömneid.

Jagasin taigna mitte kõige osavamalt neljaks. Märgade kätega vormisin küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile pätsid. Kõik neli tulid pisut erineva suurusega ja jaotusid kahele plaadile. Pätsid jätsin sooja tunnikeseks kerkima. Vahepeal ei suutnud kiusatusele vastu seista ja kahvliga “kammkeraamikat” tehtud.

Ahjustumine toimus esimesed 20 minutit 220 kraadi juures ja järgnevad 40 minutit 180 kraadi juures. Kogu selle aja vältel tajusin, kuidas naabrid nuuksusid, sest meie korterist leviv hõng oli lihtsalt suurepärane.

Kill! Tegi praeahi. Ja plaaditäied krõbedakoorikuga pätsikestega liikusid lauale märja rätiku sisse jahtuma.

Mõne aja pärast sai kiusatus kassist võitu, ning saagisin esimese viilu. Võid peale ja soe leib sulas suus. Ma ei ole enesekiitja.. aga parim leib, mis ma saanud olen..