Praeguseks ei olnud mul õrna aimugi, mis asi karask on, millest ja kuidas see tehtud on või kuidas see maitseb.. Seega oli täna õhtune kokandus pisut põnevgi. Telefoni teel sain ema mingist 74. aastal välja antud retseptiraamatust õpetuse.

Vaja läheb:
0,5l hapupiima
700-900 g odrajahu (ma panin 500 või vähemgi)
1 tl soodat
1 tl soola
1 spl suhkrut
50g võid (vanasti kirjutati kohe “rasva” :D)

Valmistamine:
Sega sooda, sool, suhkur, jahu. Lisa hapupiim ning või. Mina sulatasin, sest ei taibanud võid varem külmpast välja võtta. Aga muidu võib vast lihtsalt pehme või segusse lisada.
Nagu varemgi mainisin, siis – jahu panin ainult 500g või vähemgi. Ei tea, millest vanasti see jahu tehtud oli, aga mul oleks ikka väga tihkeks see ära läinud, kui oleks sinna 200g veel juurde uhanud.

Võta pirukapann, määri vorm, kalla/tõsta/kraabi segu pannile. Pista ahju. Küpseta keskmisel tulel kuni küpseks saab***. Pisut võib pealt pragunema ka hakata. Pigem lase suts rohkem küpseda, et on natuke kuiv ja krõbe – palju parem kui nätsket asja süüa.
Maitsmine lapsepõlve flashback’e kaasa ei toonud. See mälestus on seega siiski vaid pildimälestus, mis ei saa maitsest jõudu juurde… Aga maitse oli siiski okidoki.. Kuigi oli tunne, et “midagi on puudu”, seega järgmine kord testin singi/seene/juustu ja/või kõigi nende kolmega..

***Trikk võhikutele: pista hambatikk koogi/piruka sisse – kui tuleb puhtalt välja, on valmis. Kui tainast jääb tiku külge – las küpseb veel…