Käisime eelmisel nädalal Bairemaal väikesel ringreisul. Et ilmad olid väga palavad (ja mõtlen palavad stiilis rohkem kui 30 kraadi sooja ja tuulevaikus), siis kohalikku rammusat rahvustoitu seekord eriti manustama ei kippunud.

Lennukis pakutavatest “hõrgutistest” ei hakka ma siinkohal mõistetavatel põhjustel jaurama, aga vähemalt peeti mu laktoositalumatusest kinni ja sain oma saia laktoosivaba juustuga. :p

Hotellis oli meil suurepärane hommikusöök – sada sortsi juustu, paar sorti sinki, leiva-saia valik, värsked puuviljad, maasikad, arbuus, tomat, kurk; muidugi ka keedumuna, munapuder ja praetud vorst ja moosid-määrded-võid leivale. Mitme mahla vahel sai valida, pakuti ka head kohvi. Samuti oli igal hommikul ka vähemalt üks küpsetis, mida kahjuks ühelgi korral enam ei jaksanud maitsta.

Esimesel päeval olime Münchenis ja seal lõunatasime keskväljaku lähedal ühes õlleaias grillitud kalkunisalatiga, kus lisandiks ka sakslaste rahvuslik hapukas kartulipuder.

Kalkun oli tõeliselt hõrk ja mõistagi oli tegu rinnafileega, mitte tuima kintsulihaga nagu Eestis võib tihtipeale saada. Kõrvale ka pisut kohalikku keelekastet. Õhtusöögiks olid vaid murelid ja paar kildu head musta šokolaadi.

Teisel päeval kimasime hommikuse rongiga Austriasse Salzburgi, kus mõnulesime ühes väikeses tänavakohvikus hea karge valge veiniga ja salatiga, mis oli erinevate grillitud vürtsikate kaladega. Salati kõrvale oli ka mõnusat soolast saia. Lihtsalt suuuuuurepärane. Magusaks ühest kohalikust šokolaadipoest pisike trühvlikommike.

See söök sai minult eriliselt suured plusspunktid – kala oli hästi maitsekas ja salat oli mõnusalt krõps. Kõik oli täpselt heas tasakaalus. Teenindus oli ka super.

Kolmas päev algas taas varahommikul rongis – rändasime seekord mööda Saksamaad sellisesse põnevasse külakesse nagu Hochswangau (põhimõtteliselt Füsseni linnakene) ja käisime Neuschwanstein‘i lossi juures. Pärast lämmatavat retke lossi ja tagasi, tekkis vajadus millegi kosutava järgi ja haarasimegi põhimõtteliselt esimeses õlleaias spinatistruudli tomatikastmes ja klaasikese jahedat valget lauaveini.

Struudel oli hea – minu jaoks natukene magedavõitu ja raputasin peale ka sutsu pipart, sest isiklikult vajan spinati juures särtsu. Aga muidu annaks kah positiivse hinde – täidist oli rohkem kui tainast. Magusaks võtsime pärast Füsseni StadtCafes ühe kirsistruudli tüki musta kohviga. Jumm!

Kahtlemata oli Baierimaa superilus oma roheliste nõlvade, mägede vahel olevate armsate külakestega – punased katused ja iga küla keskel pisikene kirikukene. Aasadel heina nautivad lehmakarjad ja valged hobused. Kõrgustesse kerkivad alpid losside ja uhkete majadega ning hästi hästi särtsakalt lahed inimesed.

Arvatavasti peaks sinna minema ka talvel, et jaksaks proovida sauerkrauti bratwurztiga ja gemüset. Aga õlu oli, on ja jääb.